Tibijuttu-titejuttu

Lehitsesin täna etzy’t ja ammutasin inspiratsiooni, kui mu ette sattusid sellised kingad:

(Kui pildile klikkida, siis saab otse müügilehele.)

Tuli kohe meelde, kuidas mul endal aastaküm… aastaid tagasi sarnased olid. See on vist üks mu esimesi mälestusi üldse, kuidas me sõitsime fotograafi juurde ning mina imetlesin oma punaseid-punaseid kingi.

Üldse on mul riiete-jalanõude mälestusi kuidagi eriti palju… Kuidas ma ronisin Saaremaal vanaema suvila ees autost välja ning kukkusin oma uue punase-valgetäpilise kleidiga otse lehmakoogi sisse. Oi, kuidas ma selle kleidi pärast nutsin. Või kuidas me nägime isa ja vennaga vasikaid ning isa tegi nalja, et kui ma oma rohelise jopega neile liiga ligidale lähen, siis nad arvavad, et ma olen värske rohusületäis ja söövad mu ära. Sellel jopel oli veel erkpunane lukk – milline võrratu kombinatsioon! Või vanaema kootud imepeene ning imevärvilise mustriga käpikud, mille ma kunagi õue unustasin ning alles umbes aasta aega hiljem üles leidsin. Kui niimoodi mõtlema hakata, siis ma olin ikka üks väike edev tibihakatis küll.

Lastega seoses, siis viimasel ajal olen hakanud pisikesi põngerjaid vähe lahkemal pilgul vaatama. Ehk on asi siiski selles, et minu teed on ristunud üllatavalt normaalsete väikeste inimestega. Sellistega, kes on ilusad ja toredad, naeratavad või magavad ning on muidu vahvad. Vanasti nägin igal pool kasvatamata jõmpsikaid, kes ruigasid nagu ratta peal ning keda oleks tahtnud lihtsalt jalgapidi õhku tõsta ning vaikselt üle sillapiirde poetada. Arvatavasti poleks isegi vanematel väga kahju olnud.

Loodetavasti pole see nüüd mingi paranormaalne nähtus, a’la et mu biloogiline kell on hiljutisest vananemisest nii traumeeritud, et hakkab kõrvulukustavalt huilgama: “kakskümmend üks – viiiiiimane taks!!!” Lõpuks olen nagu crazy cat lady, ainult et veel hullem ning hulgun sihitult mööda kesklinna ringi, udune pilk silmis, “I wanna have your babies” huulil ning otsin mehi, kellega paarituda. Mitte, et ma umbes 80% eelnenud kriteeriumitest juba praegu ei täidaks.

Vares, vaga linnukene

Kõndisin täna kooli poole, kui ühe mahajäetud maja katuselt hakkas otse mu jalge ette sadama kive, samblatükke ja mulda. “Mida p…” mõtlesin endamisi ning astusin veidi eemale, et katusele vaadata.

Seal tuuseldas üks hingestatud vares, kes kogu oma innukuses eriti naljakas välja nägi. Tegi kohe tuju heaks.

Samas jäin jälle seminari hiljaks (pidin natuke vaga linnukest imetlema ju) – kosmiline vandenõu, kahtlemata!

Üürikorteri rõõmud vol. miljon

Meil on viimaste päevadega korteris igasugused asjad üles öelnud. Tüdrukute toas hakkas näiteks üks temperamentne stepsel sädemeid pilduma ning rõõmsalt tossama. Kui Sander sinna ülima kangelaslikkusega elektriradika pistikut üritas torgata, siis terve tuba vakatas põnevusest ning jäi kivistunult vaatama. Missioon nr 1. lõppes õnnelikult, aga hiljem ei julgenud keegi radikat enam paar päeva seinast välja võtta.

Täna läksin duši alla ning avastasin, et dušinupp on kinni kiilunud. Peale kirjeldamatuid füüsilisi ponnistusi sain selle toore jõuga lahti rebitud, aga pidin siis ka kohe inertsist koos dušikardinaga vannist välja lendama. Kedagi polnud kodus ka ning kujutasin ette, kuidas nad hiljem avastaksid põrandalt minu kangestunud sinisekstõmbunud laiba. Üsna sarnase, nagu see surnud hüljes, kelle me kunagi kooli tagant rannast leidsime.

Erilist draamakuningannat kehastab veel vetsupott, kelle loputuskast vajab eriti õrna kohtlemist. Parimal juhul tuleb nupu vajutamisel paagist vett, ent siiski tuleb ettevaatlikult kontrollida, kas see vesi midagi ära ka viis. Seejärel tuleb paaginupuga teha täppisteaduslikku tšikibrikit ning vaadata, et vesi lihtsalt jooksma ei jääks. Kõige lõpuks on tavaliselt vaja veel loputuskast haarata hella haardesse ning veidike raputada – et vesi ikka paaki voolama hakkaks. Sehkenda teisega, nagu XVIII sajandi aadlidaamiga, igavene pirtspekk teine.

Aga kuna meie oleme siin abitud noored tehnikaoskamatud naisterahvad (Sander kaasa arvatud), siis tuleb korteriomanik hoogtööpäevale kupatada. Meist ilma jääda ta ju mingi hinna eest ei taha.

Tuli vibraator ära! :D

Saingi sünnipäevaks vibraatori, koos kotitäie muude huvitavate vidinatega. Nii armas! Mul on nii toredad pervosõbrad. Üldse on kõik kingid seni nii täppi ja läbimõeldud olnud. Näiteks isetehtud kõrvarõngad ja pross – minu silmis kindlasti väärtuslikum, kui mõni suvalisest poest haaratud bling-bling kulin. Abakhani kinkekaart ning pudel coca zerot läheb ka kindlasti täppi. Ja šokolaaditort. Ja raha… Muidugi olen ma nüüd nii vana, et hambad kukuvad varsti suust välja ning hakkan kepiga käima. Ent nagu üks vana klassivend ütles, siis keppi läheb ju alati vaja.

Rõõsad lumehälbekesed punasel kelgul

Käisime Lilliga täna õhtul ka Lõunakeskuse avamisel ära. Mõte oli võib-olla mõnest tehnikapoest omale juuksesirgendaja leida, mille soetamist ma juba ammu kaalun.

Poes oli tõeline hullumaja – ärevusest punnis silmadega inimesed jooksmas mööda poode edasi tagasi, viimaseid hallrakukesi põrmustav saastmuusika, üleväsinud jõmpsikad joonihoogudes põrandal visklemas, irevil hammastega kliendid oma telerikaste autosse lohistamas ning need lõputud järjekorrad… Tundsime end selles ostuorgias nii kehvasti, et põgenesime kähku lõunaka vanasse maksimarketisse, soetasime omale hoopis punase kelgu ning läskime sellega põldude vahele ringi rallitama.

Väärtushinnangud on meil ilmselgelt veel paigas. Bussis sattusin veel kamba ülihäälekate, ülehormonaalsete ning ületuunitud 13-aastaste piffide meelepaha alla. Põhjuseks eelkõige mu kelk, sest oomaigaaašššhhhhh, nii titekas ei anna ju ometi olla. Eks ma nende standarditele muidugi ei vastanud – klappidega tutimüts peas, tennised jalas, vanaema käpikud käes ning 100% krohvivaba nägu talveõhust mõnusalt roosatamas. Sain sellest hukkamõistust äraspidise rahuldustunde. Täiesti suureks ei taha ma ju kunagi kasvada.

Hüva hommikut, ristirahvas!

Sander ja Anni ajasid mu just üles, teatega, et õues hakkab juba pimedaks minema. Ja lumi on maas. Ja et mu toas on selline lõhn, nagu siin magaks viis lakkekrantsi peale nädalast kõrtsirallit.

Eniveis, üleeile tuli äkkidee ikka oma sünnipäeva puhul midagi ette võtta. Saadaks siinkohal palju tervitusi kallitele sõpradele, kes olid liiga hõivatud kas töö, kooli, vanemate, ämmade-äiade, välisriikide või mõne muu iseka põhjusega. Ise teate, millest ilma jäite.

Siiski kogunes meid eile õhtul väike vapper seltskond, kes on ilmselgelt piisavalt nõulaiferid, et päevase etteteatamisega peole minna. Sõime, jõime, jõime, jõime ja jõime veel.  Seejärel toimus “pool teed horisontaalses asendis” rännak Mareti, Marini ja Marfaga Zavoodi. Anni ja Liis jäid koju magama.

Zavvis vaatasime esiteks juba kurbade nägudega ringi, et kas tõesti täna nii magedaks jääbki. Ei jäänud… Muuhulgas jõudsin veel süüa-juua (rahakotti mul muidugi vist kaasas polnud), tantsida ühe eriti innuka ukrainlasega ning liigse innukuse tõttu kukkusime temaga korra pikali maha ka. Aga tantsis hästi ja hoog läks vahepeal nii suureks, et lõin ta prillid keerutamise pealt suure hooga teise ruumi otsa.

Veel sattusime ühte lauda istuma poistega, kellest üks selgus olevat mu endine rühmakaaslane mingis aines. Oo imelist msn-i! Ja teine oli lihtsalt nunnu. Temaga tantsisime veel. Vahepeal käis küll kuri ukrainlane küünarnukkidega rüselemas, vahepeal mulle enda meelest meelal näol silma pilgutades.

Kodulaulu esimeste taktide ajal kallas üks ebaadekvaatne noormees kogemata nii ennast, kui minu vasaku jala õllega üle. Viimane tants oli küll lirtsuv, ent tore. Koduteed käisime Mareti-Marini-Marfa ja nende noormeestega raekoja platsini koos. Seejärel pöörasime tolle nunnuga oma teed. Kalli ta julges mulle teha. Näis-näis.

Koju saabusin peale kuute, bussid juba liikusid, lund sadas ja ristiinimesed kiirustasid tööle. Ideaalne hommik.

Eilne joogikaart:

- bool, kus oli pudel viina, pudel likööri, pudel šampust, liiter siidrit ja kellukest-kompotti ka

- bool sai otsa, seega jõime puhast viina edasi, pealekaks kõlbasid õunatükid… või tegelt mitte

- kuna zavoodi-tee on pikk, siis tegime sinna veel poolest pudelist viinast julgutust kaasa

- zavoodis õlut-õlut-õlut ja siidrit

Hommikune pohmelli hinne: 0!!!

Kuulutame jälle tsükloni välja

Suure Anni kehva kohtingu peale hakkasime koos Sandriga kolmekesi köögis vene viina võtma. Hapukurgiga… Viin sai otsa ning jõime siidrit-õlut edasi. Lõpuks läks Sander magama (või õppima, sest järgmisel päeval oli eksam) ning meie Zavoodi. Ja Krooksu. Ja jälle Zavoodi. Kui lõpuks pool viis tagasi jõudsime, olime läbikülmunud, ülesuhelnud, läbikatsutud ning minu selja peal oli kellegi f-ing plaaster. PLAASTER! Kust? Kuidas? Homme (täna?) on jälle pidu. Juhhei!

Mida fantaasiat??! :D

Minu igapäevane naljanurk blogisse suunatud otsingute näol oli täna küll cocat kurkutõmbavalt loominguline:

kas ma saan oma peenist oma tagumik

Imeline! Teadmishimu pole patt, seega kui vastus käes, võib kallis otsinguline mulle ka tulemuse öelda. Päris intrigeeriv.

Kerge saak ehk ideaalse singi otsingud

Ma olen täiesti naeruväärselt kerge saak lahkesüdamelistele ja toidulõhnalistele turutädidele, kellel on mu üle täiesti seletamatu võim. Lähen mina pahaaimamatult turule, no lihtsalt inspiratsiooniks ringi vaatama või nii. Silmapilk arvab mõni tädi, et ma olen viimase piiri peal nälginud tudeng ning haarab mind oma vanaemalikku jutuvadinasse ning hakkab kõigile asjadele allahindlust tegema.

Natuke kiitmist ja “latseke-latseke” juttu veel otsa ning vaarun kodu poole nagu koormaeesel, kott igasugust head-paremat täis ning vaimusilmas kergelt häiriv tulevikupilt, kuidas nüüd tuleb nädala lõpuni süüa a’la AINULT kõrvitsasuppi. Okei jah, ma olen siin vastu talve natuke kokku kuivanud ja meenutan veidi oma suure pea ning kokkuvöötatud pihaga bratzi nukku, aga no nälgimisest on asi kaugel.

Kuna isadepäev on tulemas ning isale on üldiselt päris raske meelepärast kingitust välja nuputada, siis mõtlesin täna turul natuke luurekat teha – ehk on kuskilt saada head suitsulesta vms. Esiteks suundusin kalaturule, kus esimese asjana silmasin jääkastis siplevaid elusaid kalu. Tundsin kurgus kerget oksemaitset ning otsustasin nii naturalistlikest elamustest siiski hoiduda.

Seejärel võtsin suuna siseturule, kus isegi leidus suitsulesta, ent küsimusele: “oo, kas see on EESTI lest?” vastas vene aktsendiga tädi silmi pööritades: “no MUIDUGI mitte!!!” Ahsoo… Siis üritas ta mulle kaela määrida väga koleda ja reisidasaanud välimusega suitsulõhet, mille peale otsustasin natuke põgeneda.

Sattusin hoopis sinna vahekäiku, kus müüakse sinki… Ja seal oli üks vahva tädi ilusa põlle, prillide ja pearätiga. Täitsa nagu päris. Ilmselt oli ta vilunud pilguga tabanud ära mu kaotsiläinud oleku ning hõikas mu juba eemalt enda juurde. Lähenesin siis vaguralt suuurele letitäiele singile. Sinki oli igat sorti, igas suuruses, värvis ja sordis. Enne kui arugi sain, olin sunnitud nätsu hammaste vahelt välja koukima ning maitsema ühte singiviilakat teise järel.

Kuni kätte jõudis ehtsa maasingi kord… See avas totaalselt minu seni nii lihavaenulikud silmad – on olemas kulinaarne orgasm! See sink oli imeline! IMELINE!!! Mingi lapsepõlvesegune PÄRIS maitse, suitsune ja mõnus, natuke pekki küljes, nagu peab. Järgmisel hetkel olin juba klaasistunud silmadega koukinud välja oma rahakoti ning ostnud tädilt seda sinki terve kilo. Hoolimata, et plaan oli oma kooliasju tegema minna ning alles tüki aja pärast koju.

Nüüd istun raamatukogus, terve käntsakas sinki kotis ja kerge suitsuhõng veel keelel. No vot see on alles sink! Ideaalne! Isa oskab seda ka kindlasti hinnata… kui see tükk tänase päeva vastu peab.

Tudengielu nagu lasteaed

Esimesel ülikoolisügisel lugesin kuskilt ühte võrdlust, miks ülikool on nagu lasteaed – meeldejääv põhjus oli see, et lõunauinakud tõusevad taas au sisse. Tõsi-tõsi! Tulin keskpäeval koolist koju ning magasin noh… viieni. Suure üleväsimuse võib ajada selle kaela, et sain öösel “ainult” seitse tundi magada ning esiteks hilinesin varahommikusse seminari tagasihoidlikud 10 minutit ning jäin seejärel dekaani nina alla näoli laua peale magama. Isegi juridicumi kohvikust hingehinnaga ostetud coca (poole liitri eest KAKSKÜMMEND krooni!??) ei teinud olemist erksamaks. Bakatööni ma sellise tempoga küll ei jõua.