Kapiemo

Ma ei kannata lemmiklooma kaotust ikka eriti hästi. Öö otsa ei tulnud und, sest iga kord, kui silmad kinni panin, ujusid silme ette mingid kohutavad, kohutavad pildid.

Esimesest seminarist koju tulles olin nii omadega läbi, et kui üks kena poiss mulle sillal laialt otsa naeratas, siis hakkasin lihtsalt pisardama. Seepeale võtsin end “perekondlikel põhjustel” selleks nädalaks koolist vabaks ning üritasin oma muret matta äriühingute põnevasse maailma. Ilmselgelt see oli esimene koht, kust mu mõte uitama läks.

Seepeale genereerisin omale hoopis kenakese südamevalu Eriti Pohhuisti Tüübi üle ning emotsesin juutuubist tatiseid laule otsides niisama. Paariks tunniks põikasin õnneks Mari juurde telekat vaatama, kus telekas sai umbes 5% tähelepanust ning vahepealne nägemata aeg kõik ülejäänu.

Hiljem kodus tekkis alkoholismivõsukese sirgumisele viitav kiusatus minna välja mõnusasse seltskonda mõnda oivastavat jooki pruukima. Põhimõtteliselt oli juba teisipäev ka, seega peaaegu nagu kolmapäev ju. Ilmutasin siiski meelekindlust ja suundusin pessu…

Enne mida õnnestus mul endale ühe femme stiiliuudise peale pläkerdada jõhkrad narkarisilmad, mille juurde leidsin sobiva olevat üks kena tukk lõigata. Seega haarasin aga lennult klassika – piimapakikäärid! – ja asusin nüsima oma tukajäänuseid, mida juba mustmiljon aastat välja kasvatada üritan. Õnneks tuli hiljem küll välja, et kaine peaga teen ma päris kobedat juuksuritööd. Ja tukk tõesti sobib mulle.

Niiet põhimõtteliselt oli mul siin selline pisemat versiooni närvivapustus britni stiilis (no ikka see vana lugu, kui ta end kiilaks ajas) ning tagatipuks on mul varsti vaja kuskilt välja kraamida 800 eeku, et minna Raja tänava alkovõõrutusravile. Johhaidii!

See kirjutamine ajab jälle nutma

Isa helistas mulle täna poole kaheksa paiku ning esimese asjana käis mõte läbi pea: “mis nüüd siis juhtus!” Olin ju lubanud kümne paiku helistada ning miski pidi väga pakiline olema. Esiteks küsis isa, kas ma olen kodus. Ei olnud, vaatasime Lilli juures Eriti Pohhuisti Tüübiga ‘93. aasta eurovisiooni. Seejärel ütles ta, et tal on halbu uudiseid… meie paarikuine kassipoeg sai surma. Ta põhimõtteliselt nuttis, kui seda rääkis ning ma pole teda kunagi nutmas kuulnud.

Pisike oli kaevu kukkunud ja ära uppunud. Mul käivad siiamaani kõige kohutavamad kujutluspildid silme eest läbi. Vanematest on ka nii kahju, sest see kassipoeg oli tõesti eriline ning ema-isa jaoks nagu kolmas laps. Kassipoja emme ei saa ka kuidagi aru, kuhu tema pojuke kadus. Pisike lamab nüüd valge lina sees männi all mullas.

Ka üks võimalus oma õnnist pühapäevakest veeta

Eile oli plaan korralik olla, ent eneselegi märkamatult olid mul kontsad all, krohv näos ning viinapudel näpu otsas ja lippasin Lilli juurde lühifilmi masterplääni tegemisele. Tegelikult oli päris naljakas kõrvalt vaadata, kuidas kohalikud tudengifilmid tegelikult alguse saavad – üha muljetavaldavamat promillid, järjest pöörasem jutt, täiesti loetamatuks alkomiseerunud käekiri ning kogu möla lindistub diktofonil ja järgmisel hommikul võib kainena üle kuulata… kui julgeb.

Müstiliselt öisel kellaajal seadsime neljakesi – mina, Lilli, Lilli vend ja Eriti Pohhuist Tüüp – sammud linna poole ning jäime Geni ja Zavvi vahele pendeldama. Genis tegime tantsu-tantsu-tantsu, suudlesin tuvastamatutel põhjustel ühe mustaks võõbatud näoga tüübiga, kes andis mulle tasuta siidrit ning mäletan veel ähmaselt mingi väga absurdse elutarkuse jagamist tüdrukutele vetsujärjekorras. Seejärel ekslesin üksi Zavvi poole, kus üllatuslikult polnud peaaegu ühtegi tuttavat. Juuli tšillis seal küll ringi ning BigBadSkinhead samuti. Seega tuli tutvused ise tekitada ning minu suureks rõõmuks leidusid seltskonnas näiteks saksa vahetustudeng Jonathan, kes rääkis minuga pool aega soome keeles ja üks kreeka homo, kes oli lihtsalt veider.

Mõne aja pärast saabusid ülejäänud liikmed meie vaprast nelikust samuti Zavvi ning hõõrusime sealses rahvamassis edasi-tagasi. Natuke tüüpilist Zavoodi-romantikat hiljem galopeerisime taas Geni poole, kus üks 80.-te rokkari-wannabe välimusega vanamehenäss hakkas mulle esiteks rääkima oma Camarost, seejärel üritas meile kõigile selgeks teha, et Limpa limonaad tekitab seagrippi. Ahsoo…

Kell viis hommikul rääkisime Lilliga McDonalds’i ees aial kõõludes oma isikliku reaalsuse loomisest.

Kell üheksa tegin silmad lahti ja nägin esimese asjana, et terve tuba on tühje pudeleid täis. Ärkasin arvatavasti seetõttu, et Eriti Pohhuist Tüüp, kes majutus minuga samal diivanil, oli kõik oma jäsemed mulle ümber väänanud, mistõttu oli mul megapalav, lisaks oli mul kõht tühi ja mingit pohmelli äramagamise vajadust ka polnud, sest pohmelliaste oli lihtsalt null!

Kõhukorina saatel ajasin endale riided selga, üritasin juustest midagigi inimeseilmelist kokku mätsida, jätsin Lillile kirjakese ning tellisin omale takso. Leidsin, et ühe hukkamõistva taksojuhi kannatamine on lihtsam, kui sõeluda kirikusseminevate tädikeste vahel ning seejärel minna üle sõpruse silla, riides nagu pühapäevahommikune prost ja kõht sooritamas elajalikke möirgeid.

Nüüd olen söönud, joonud ning plaan on jätkata unerežiimi, sest kolm tundi katkendlikku und on kergelt napivõitu.

Ma teil siin möllan

Pidasin siin vahelduseks korralikku õhtut, istusin üksi kodus, kudusin salli ning vaatasin kuldseid Seksi ja Linna osi, kui hakkasid kostuma mingid kahtlased hääled. Mõtlesin esiteks, et ülaltnaabrid annavad üksteisele suurest nädalavahetuserõõmust jälle peksa, ent isegi minu puudulik kõrvakuulmine tuvastas peagi, et hääled tulid hoopis teisest suunast… Suunast, kus tavaliselt elab üks igivana memmeke, kes aeg-ajalt nädalavahetuseti maale viiakse. Siis möllavad muidugi lapselapsed siin ning häirivad minu koirohulõhnalist reedeõhtakest!

Ise ei viitsi neile ukse taha ronida, sest oma “nerds gone wild” roosa öösärgi, tuttidega susside ning sassis parmupeaga ei näe ma just ülearu muljetavaldav välja. Arvatavasti pääseksin nende tatikate küüsist sinise silmaga ja paari hamba võrra kergema kehakaaluga. Ent kui see itsitamine, kiunumine ning jumalavallatu/jumalast saasta muusika kuulamine peagi ei lõpe, siis hoiatus – see poleks mul esimene kord tüütutele pubekatele oma raev politsei näol kaela saata. Jõudsime meie omal ajal mundrimeeste eest ära joosta, ei tohiks ka pealesirguv põlvkond sugugi vähema jalavaevaga pääseda.

Fenomenaalne!

Simon’s Cat’i multikad on lihtsalt nii head, et ma vaatan neid üha uuesti ja uuesti.

Jeesusmaria!!!

Kell on a’la viis hommikul, tulin just Zavoodist ja mõtlen, kas magama minna, või olla nii kaua üleval, kuni viin + õlu + muu kahtlane alkohol oma mõju kaotab.

Hakkasime täna Mareti ja Marininga tipsutama ning laekusime peale südaööd Plink-Plonki. Jõledalt leim oli, tegelt ka! Vähe rahvast ning neistki 89% alaealised ning ääretult purjus. Pagesime sealt peagi Zavvi.

Zavoodis mängisin esimest korda elus lauajalkat. Kõvasti! Palju-palju, ning mitte enda kulul. Avastasin endas agressiivse lauajalkageeniuse, kes kõigile vastastele roppusi röökis ning raevukalt mehikesi keerutas. Jessas! Hiljem tegi lauajalkat pakkunud lokilammas meile korduvalt välja ning kui me lõpuks leidsime, et “õunõu, me läheme nüüd koju,” siis ta isegi ei leidnud, et tema väljategemine mingit jätkuvat suhtlust väärt on. Järelikult väärt mees.

Ahjaa, üks haisev kiilakas habemik oli Zavvis ka, ent tedagi huvitas rohkem lokilammas. Lokilammast too tüüp kahjuks mitte… Niuks!

Koju jõudsin jalad ristis, väljatehtud õlu meeleheitlikult väljapääsu otsimas ning tähelepanu kõrvaleviimiseks otsustasin, et laadapäevade kobras on minu parim päll, ja vedasin ta ühelt prügikastilt kaasa. Hiljem jätkus põiejõudu küll, et suure Anni voodil vedeleda ning lolli juttu ajada. Müstika!

Eniveis, ma lähen nüüd vist voodisse. Kuigi enne tuleb:

1) nägu puhtaks pesta!!!;

2) liitrite kaupa vett omale sisse kallata.

Novot!

Soovige mulle edu, sest viimase joomakorra pohmeluse kordumist ma küll ei taha!

Ahjaa – üks tatine lugu ka. Kellaaeg on vale, aga niuniuniu!

Kaalust alla

Vaatasime enne tüdrukutega kohaliku telemaastiku suurteost – Kaalust alla. Ohkisime ning pahandasime päris hoolega, et miks pannakse nii ülekaalulised inimesed hoobilt jooksma, kui nad lihtsalt lõhuvad oma liigesed ära ja sada muud häda. Sealjuures ajasime ise muidugi kahe käega sööki näost sisse, sest tore on ju targutada, kuni endal muresid pole. Väike Anni pani nahka terve pitsa, mina mugisin ühe õuna teise järel ning Suur Anni ja Anu pistsid mõlemad kausist šokolaadi. Eluterve.

Viimasel ajal olen oma blogistatistika koha pealt eriti paranoiliseks muutunud. Näiteks täna on ilma suurema silmnähtava põhjuseta lugejate arv totaalselt laes ning suur osa külastajaid tuleb mingilt müstiliselt facebooki leheküljelt, kuhu mina ligi ei pääse. Miks? Kuidas? Ja keegi võiks üldse lõpuks ära seletada, mis selle facebook’i mõte on, sest tundub, et enamik käib seal lihtsalt teste tegemas ja farmville’i mängimas.

Ja kallis külaline, kes sa tulid siia otsinguga kiimas.naised.ee, siin on midagi sulle – isetegemine on ilmselgelt moes, ei tasu kõike valmiskujul netist oodata.

Titepaanika

Galopeeriv vananemine, käegakatsutav pudenemine ning silmapiiril terendavad kolmekümnendad eluaastad (no mis see kümme aastakest siis visata pole) on viimasel ajal jututeemadesse toonud kõvasti biloogilise kella tiksumist. Pole ka ime, kui orkuti esileht on pidevalt kirju mõne järjekordse endise klassikaaslase raseda-, ultraheli- või titepiltidest a’la “mina ja poja esimest päeva kodus” või tatsavad nad rahuloleval ilmel otse silma all ringi ning küsivad, mis ma neile katsikuks plaanin kinkida.

Eriti murelikuks teeb minusuguseid noori, elavaid naisterahvaid muidugi teadmine, et munarakud ju väidetavalt ei uuene ning pealegi, kui mõni salarasedus peaks kuskilt välja hüppama, siis esimese(d) kuu(d) ei tea naine nii ehk naa, et uus elu on hakkama pandud – just kõige kriitilisemal arenguperioodil. Vahepeal lõi mul kerge rasedusparanoia üles (tänud, Kadri! ) ning kujutasin siis ette, kuidas minu piduse eluviisi peale sünniks mul kolme pea ja roheliste kalasoomustega väike evolutsioonirelikt – ooõõiiii, kui nummiiii!

Samas guugeldasin natuke ja leidsin lootustandva vastuse oma (elu?)põletavatele probleemidele: SIIT! Pa-baa! Muidugi miks hiinlastel veel viljatuid viljakateks on vaja teha, jääb omaette müsteeriumiks.

Muidugi probleemi tegelikult veel pole. Meie vanaduspäevadel lasevad raudselt teist sajandit käivad memmekesed ka uusi ilmakodanikke meditsiiniimelise suva järgi toodangust välja, seega aega on. Samuti ootavad mu vanemad õudusega aegu, kui nad peaks hakkama lapselapsi kantseldama, seega levinuim lause nende suust on pigem: “peaasi, et rasedaks ei jää!”

Samuti on kasutusele võetud kõikvõimalikud vahendid, et üllatusi üldse vältida, aga see on siin feminismihõngulises maailmas ikka üsna häiriv meeldetuletus, et naised peaks justkui need vastutustundlikumad olema.

Wannabe-neeger

Mulle tuli koolitee peal vastu üks huvitav kuju. Eemalt vaatasin, et hoplaaa, tuline lõunamaa mees ning täiesti ajuvabalt pikk ka veel. Jõudsin lähemale ning pidin kogu tema kiiskava ehtemassi peale natuke silmi pilutama. Kissis silmade vahelt vaatasin juba, et oi-oi, neegripoiss hoopis! Lõpuks jõudsime kohakuti ning pidin naeruturtsatuse (ehmatus-öögatuse?) käpikusse matma – mees oli ilmselt küll täiesti valgelt sündinud, ent hiljem otsustanud moekalt rassi vahetada ning juuksed süsimustaks ja näo sõnnikupruuniks võõbanud. Värv oli veel nii ebaühtlane ka, et nägi välja nagu kehvalt teostatud teatrigrimm.

Riietuse, aksessuaaride ning käitumise järgi arvas ta end muidugi ürgsest seksapiilist nõretavat ning volksutas prillide tagant sinna-tänna võrgutavaid pilke. Mingeid rassismiprobleeme Eestis vist ikka pole, pigem täiesti vastupidi. Kuigi mina eelistaks vist endiselt kuninglikult piimja naha ideaali, eriti et see kohalikus kliimas hoopis soodsamalt ka kätte tuleb.

Go cry emo-kid, elu ongi ebaõiglane

Anu ja väike Anni teevad teleka ees pühapäevaõhtust veinitšilli ja terve korter on ahjust võetud koogi lõhna täis. Mina seevastu istun oma toas, üritan olla meelekindel ning närida end läbi KAHEKSAKÜMNEST leheküljest riigikohtu lahenditest. ÜHEKS seminariks. Seminariks, mille jaoks jäeti muuhulgas õppida veel a’la kakskümmend kaasust ja kaheksakümmend paragrahvi tsiviilkohtumeneltuse seadust ja terve hunnik teooriat. Võrdluseks on mul neljapäevaseks eksamiks õppida 30 lehekülge konspekti. Kuradikuradikuradikuradikurat!!! KURAT! Pidin end elutoast tõesti küünte-hammastega minema vedama, sest alternatiiv õppimisele oli nii võrgutav.

Ahjaa, muuhulgas jõudsin nädalavahetusel politseikooli lõpetamisele ning sattusin seal ka ühistualetti kasutama. Nüüd on mul tõsine mure Eesti politseijõudude sihtimisoskuse pärast…