Pärnu nakatas mind identiteedikriisi
21. märts 2009
Käisin eile põgusalt linnas ning hankisin kiirkorras identiteedikriisi. Esimene annus tuli kätte cropi poes, kus tabasin end äratundmiselt, et olen selle poe jaoks liiga vana, sest enamiku kaubaartiklite kandmisel näeksin välja lihtsalt naeruväärne. Umbes nagu need küpses eas daamid, kes ühel hetkel miniseeliku ülle vinnavad, rinnad nabapluusi serva alt tolknemas. 13-aastaste rõivavalik ikka – nii kurb kui seda tunnistada pole – juba mitmendat aastat täisealisele ei sobi. Vähemalt mitte pluusid alltekstiga: “maailm vihkab mind ja ei mõista kui eriline ma olen”. Mommy says I’m special. 
Samas hoopis soliidsemates kõrvalpoodides olin oma löhma-löhma ketsid, sall ja auguga käpikud kostüümes ka paigast ära. Võta siis kinni.
Kabelimatsu sain kätte linnaliinkas, kus esimese minuti umbusklikult uut fäänssit piletikompostrit jõllitasin ning seejärel pileti vargsi pilusse torkasin. Siis jõllitasin natuke murelikul ilmel veel. Lõpuks tuli üks aastat-paar noorem nolk ning seletas: “Võtke see lihtsalt välja!” VõtKE??? Esiteks ei jaga ma midagi nii tavalist nagu elektrooniline piletikomposter ning seejärel peab üks 18-aastane mind piisavalt vanaks, et teietada! Appi! Tõmbusin vaikselt bussinurka ja häbenesin, lihtsalt kohutav. Minu popid ja noortepärased ajad on läbi.
Entry Filed under: Uncategorized. .
5 Comments Add your own
Leave a Comment
Some HTML allowed:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <pre> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
Tija | 2. nov 2009 at 22:24
Ära muretse, minul on justkui vastupidi identiteedi kriis. Ma olen 13-aastane, ning tundub, et parim lahendus oleks suhelda teiste endavanustega, kes jumaldavad sädelevaid vampiire, kuulavad kõike, mis on parajasti Sky Plus TOP-10s ja kannavad Hello Kitty’t, ning roosat-valget.
Aga ma lihtsalt ei suuda.
Enamus inimesi vanuses 14-18, teevad selgeks kohe otsuse, et minuvanune on loll, kui nad näevad/kuulevad mu vanust. Ja ma lihtsalt ei saa enam praktiliselt kellegagi suhelda, kuna üks osa inimkonnast ei võta mind vastu, kuna olen nende arvates liiga noor, teine osa inimkonnast on minu jaoks lihtsalt vale…
Ainsad, kellega ma viimasel ajal suhtlen, on mõned mu ema sõbrad. Noh, nii vanuses 30-40. Sest nemad ei võta omaks arvamust, et ma võin olla loll. Vähemalt mitte kõik. Ja nendega on mul väga hea rääkida…
2.
Paranoik | 2. nov 2009 at 22:48
Sädelevad vampiirid…
See võib jah olla üks teistpidi kurb ja raske aeg, aga nii uskumatu, kui see ei tundu, siis saab see ükskord läbi. Kas keskkoolis või hiljemalt peale seda leiad ka need “oma” inimesed üles. 
Tegelikult on selliseid 12-14-aastaseid noori piffe täiesti masendav vaadata, kui nad ajavad elu eest seksikust taga, huul pidevalt pruntis ning kann uppis, kiunuvad üle tänava naerda, et keegi neid ometi märkaks. Mina mängisin kusjuures 13-aastaselt veel salaja oma barbidega – no õmblesin küll riided jms, aga mäng oli see ju ikka. Nüüd jõuan täiskasvanumänge mängida küll ja veel.
Igatahes soovitan sul vastu pidada ning selgroogu kasvatada. Raskem tee on see kindlasti, aga su oma arvamus on lõpuks palju rohkem väärt, kui mingi kokkusulamine heleroosa tibipilvega.
3.
Tija | 3. nov 2009 at 13:58
Tjah, ilmselt tuleb tõepoolest lihtsalt oodata. Lihtsalt tundub, et selleni, kui võin normaalsete eakaaslastega kokku puutuda, on veel terve igavik aega.
Selliseid “seksikaid” tibisid on tõesti üpris tüütu vaadata, kuna nad mängivad kedagi, kes nad veel ei ole. Ma olen näinud veelgi nooremaid (nii umbes 10aastaseid) tüdrukuid ka end meigiga kokkumäkerdamas ja 10-15 cm pikkusi miniseelikuid selga ajamas. Ja siis räägitakse veel, et pidevalt toimuvad mingid õnnetused pedofiilidega. Loomulikult juhtuvad, kui lapsed niimoodi mööda linna ringi kõnnivad…
(Kusjuures olen ma hakanud viimasel ajal paaris “suure ja targa” inimese blogis Anonüümsena kommenteerima. Vaata aga, minuga käitutakse siis nagu lausa inimesega!)
4.
Tija | 3. nov 2009 at 14:03
Ahjaa, ja barbiede kohta niipalju, et näiteks mina pole kunagi pidanud midagi eriti nukkudega mängimisest. Küll aga mängisin väikeste plastist loomadega. Ja muidugi, ega riiete õmblemine nukule ei ole eriti erinev endalegi riiete õmblemisest, lihtsalt on eid suuruse tõttu kergem õmmelda ja ei ole ka midagi, kui kuskilt natuke viltu läheb, nii et barbiel seda “ebamugav kanda” on.
5.
Paranoik | 3. nov 2009 at 14:26
Jah, see tibistumine ja seksikuseihalus algab lausa poolest lasteaiast ju praegu. Mõtlen praegu juba õudusega, et kuhu padrikusse ma oma lapsed kunagi ketti pean panema, et neist vähegi normaalsed inimesed kasvaks.
Muide, teiste tüdrukutega ei saanud ma kunagi nukkudega mängida, sest neid huvitasid teemad nagu “mängime, et Barbi läheb ballile ja paneme talle ilusaid kleite selga”. Minu mängud olid a’la sellised, et “Barbi tõstetakse korterist välja ja mis seiklused tal siis kurjas maailmas järgnevad”.